Tänavad on kõige olulisem avalik ruum, mida enamus linnad pakuvad. Reeglina hõlmavad need umbes 30-60% linnaruumist ning mõjutavad väga otseselt seda, kuidas me linna tajume, milline mulje meile sellest jääb ja kuidas me üksteisega kokku puutume. Meie ruumitunnetust mõjutab see, mis tegevused tänavatel toimuvad, mis funktsioone tänavad endas kätkevad, kes tänavat kasutavad ning mis funktsioonid asetsevad ka tänavate ääres fassaadide taga.

Kui me mõtleme nende oluliste rollide peale, mida enamus tänavaid avaliku ruumina vähemal või rohkemal määral täitma peavad, siis tulevad esmalt mõttesse sotsiaalsed tegevused. Vähem tähtsad ei ole ka majanduslikud tegevused, mis võivad toimuda otse tänaval või ka fassaadide taga. Tänapäeval on eriti oluliseks muutunud ka tänavate demokraatlik mõõde – tänav kui koht arvamuse ja meelsuse avaldamiseks – ning lisaks kasutavad inimesed vahel tänavaid ka eluruumina.

Mis on siis need faktorid, mis täpsemalt mõjutavad tänavate kasutust ning seeläbi ka seda, kuidas me tänavaid tajume?

1) Tänav linnas – esiteks mõjutab ruumikasutust kindlasti see, millises linnas tänav asub. Kas tegu on suure või väikese linnaga, kas tegemist on pealinnaga ja milline on linna majanduslik võimekus. Need faktorid määravad, milliseid võimalusi suudab see linn pakkuda. Teisalt on oluline ka tänava asukoht linnas – kas tänav asub kesklinna südames või kuskil äärelinna magalarajoonis ning kas lähedal on ka kohalikke keskusi ja kui lihtne on tänavale ligi pääseda.

2) Tänav ümbruskonnas – järgmiseks on oluline tänava kohalik ruumiline kontekst ümbruskonna mastaabis. Kui oluline on see tänav ümbruskonna ruumi kasutajatele, kas see on ainus oluline sihtpunkt teatud tegevusteks või on ümbruses veel teisi, alternatiivseid sihtpunkte? Kas tänava asub sellises kohas kust on loogiline läbi liikuda muude liikumiste ajal, kas ta on koridor või magistraal? Millised on asustustihedus ja maakasutus tänava ümber. Kas ümbruskonnas asuvad hooned on pigem kodud, töökohad või hoopis meelelahutusasutused. Kindlasti erinevad tänavad oluliselt ka selle poolest, kas seal asub mõni oluline bussipeatus või transpordisõlm. Võime ka oletada, et koolide ja lasteaedade läheduses asuvad tänavad leiavad hoopis teistsugust kasutust kui mõni üksik tehaste vahele viiv tänav.

3) Demograafiline kontekst – oluline pole vaid tänavat ümbritsevate kodude arv, vaid ka see millised need kodud on, kes on sealsed elanikud. Millised on need ettevõtted, mis seal tänaval asuvad või lasteaiad ja koolid. Kindlasti valdab meid erinev tunne, kui liigume Tallinnas Õismäe piirkonna kodude vahel või kui teeme seda Kadriorus. Lisaks mõjutab ka see, kellele on suunatud tänaval asuvate ettevõtete tooted ja teenused. Keskmine linnakodanik ei pruugi olla üldse huvitatud kesklinnas asuvatest kallitest kohvikutest, kuid turist võib just kesklinna munakiviteel asuvat kohvikut hinna kui ka pakutava elamuse poolest eelistada.

4) Sotsiaalkultuuriline kontekst – Eesti riigisiseselt võib olla tänavate kasutus võrdlemisi homogeenne, kuid maailma mõõtmes tulevad esiplaanile kindlasti ka sotsiaalkultuurilised faktorid – tavad ja normid – , mis inimeste tänavate kasutust mõjutavad. Näiteks Eesti puhul paistab silma see, et lapsed ja noored võivad iseseisvalt linnaruumi ja tänavaid kasutada. Teiste riikidega võrreldes on see üpris unikaalne, et lapsed liiguvad iseseisvalt jala, bussi või rattaga kooli. Samuti mõjutab tänava kasutamise kultuuri ka religioosne kontekst ning lõpuks ka poliitiline ruum – kas tegu on näiteks vabaturumajandusliku või väga tugevalt hierarhiliselt struktureeritud ühiskonnaga.

5) Tänavate kujundus – Seda võime näha näiteks maakasutuse puhul. Kui palju ruumi arvestatakse autodele, kui palju jalgratturitele või jalakäijatele. Lisaks loovad arhitektid ka ruumikasutuse võimalusi – kas on arvestatud eraldi linnaruum laste mänguväljakutele, kohad istumiseks või võimalused spordi harrastamiseks. Ka haljastus ning hooned ja nende välimus mõjutavad tänavate kasutust. Enamasti eelistame ilusate fassaadidega ja korda tehtud majadega tänavaid. Veel mõjutab tänavate kasutust ka keskkond. Kas tegemist on päikesele, tuulele ja vihmale avatud alaga või mitte. Võimalik et oled ka ise mingil hetkel teinud otsuse kohvikusse või restorani minna just sellest lähtuvalt, et seal paistab veel viimane õhtune päike.

Kohalik ruumiline kontekst määrab palju

Linnaruumist rääkides määrab kohalik ruumiline kontekst ära selle kui palju ja mis sihtpunktid läheduses olemas on. Mis sorti kohad need on? Ja see tähendab või määrab omakorda, kui palju on potentsiaali inimestel jalgsi, jalgrattaga või muul viisil kuhugi liikuda. Teisalt määrab kohalik kontekst ka selle, millest meil on võimalik mööda liikuda või mida me tänaval kohtame, millist linnaruumi me kogeme ning mille või kellega me igapäevaselt kokku puutume.

Arusaam sellest, millised sihtpunktid on tänava ümber ning millist keskkonda inimene seal liikudes läbib, võimaldab meil aru saada, millist linnaruumi keskmine inimene teatud piirkonnas igapäevaselt kogeb. Kuidas saame aga järeldada, et selline alg- ja sihtpunktide olemasolu kohalikus kontekstis mõjutab väga otseselt jalgsi liikumiste arvu seal tänaval?

Liikumisviiside jaotus ideaalses linnas

Linnas liikumiseks võime lakooniliselt arvestada nelja peamise liikumisviisiga, millest esimene on jalgsi, teine rattaga, kolmas ühistranspordi ning neljas autoga. Kui kujutada ette täiuslikku linna, kus kõigiks nendeks neljaks liikumisviisiks on ka suurepärane, tarbijale mugav ja ohutu infrastruktuur siis võiks liikumiste jaotus välja näha selline:

• Ühe kilomeetri piires eelistatakse liikuda jalgsi, sest see on kiireim ja mugavaim lahendus, mis ei kätke endas suuremat planeerimist või lisavahendeid.

• Kuni 4 km piires tehtavad sõidud kulgeksid paljude elanike poolt jalgratast kasutades. Sellise vahemaa puhul annab jalgratta liikumiskiirus eelise jalgsi liikumisele, kuid samas ei vaja planeerimist ning ei sõltu kellaaegadest nagu ühistransporti kasutades. Vanemad, nooremad või ka teised elanikud kellele ratas ei sobi, kasutavad sellise distantsi juures ühistransporti.

• Edasi kuni 8 km ulatuses oleks mugavaim teha sõite just ühistransporti kasutades.

• Pikematel sõitudel eelistatakse võimalusel autot.

Kuidas panna inimesed eelistama jalgsi ja rattaga liikumist?

Liikumise linnaruumis määravad ära inimesi huvitavad siht- ja lähtekohad ning vahemaad nende vahel. Muidugi ei tulene liikumiseelistuse valik vaid teepikkusest, vaid mõjutavad ka linnatänavate iseloom ja mugavus. Kindlasti on oluline igal inimesel oma ruumikasutust teadvustada ja seeläbi nõuda ka paremat, mugavamat ja ohutumat ruumi liikumiseks nii jalgsi, ratta kui ka muude liikumisvahenditega.

Ka Eesti puhul võib võrrelda erineva ruumilise jaotusega linnasid ning vaadelda nende maakasutust ja struktuuri. Näiteks Tartu puhul on vahemaad läbimiseks oluliselt lühemad kui Tallinnas. Pärnut iseloomustab rannaäärele laiali laotunud asustus, mis venitab linna ning vahemaad pikaks. Seejuures on oluline ka maakasutus – kas linnas on arvestatud jalgsi ja rattaga liiklejatega, kas on loodud selleks vajalik infrastruktuur või mitte. Huvi korral võib tutvuda ka linna ja omavalitsuste arengustrateegiatega ning uurida kui palju pööratakse tähelepanu jalgsi ja jalgrattaga liiklejatele ning ühistranspordile. Ühiskonnas rohepöörde ellu viimiseks tuleks aina enam tähelepanu suunata maakasutuse muudatustele linnas ja soosida inimesi langetama keskkonnasõbralikumaid valikuid.

Kui meil on olemas arusaam sellest, kuidas maakasutus ja ruumiline struktuur soodustavad jalgsi liikumist, võime seda teadmist ka kasutama hakata. Linna ruumiline struktuur ja maakasutuste jaotus mõjutavad otseselt liikumisviiside jaotust. Negatiivse näitena võib siinkohal tuua Tallinna autostumise, kus praegune suur autokasutus on paljuski viimase paarikümne aasta planeerimisotsuste tagajärg, mis nüüd mõjutab ka tulevaste planeeringute otsuseid.